Закладки россыпь в Усолье-сибирском Vali Uudised (2014), 7. november, nr. 85, lk. 6.

http://evalubox.com/deem/[TRANSLITN]-376.html

source url Kuna ilmunud raamat Põltsamaa raamatukogust oli teistsuguse suunitlusega, siis arvasid Vaike Oro ja Hilja Toome, et nende meenutused raamatukogust ja lahkunud kolleegidest võiks ka teistele inimestele huvi pakkuda ning need võiks ilmuda kohalikus lehes.

Наркотики в Клине

http://www.technik-flat.de/loaf/[TRANSLITN]-396.html Mõeldud, tehtud. Nüüd saategi nende poolt kirja pandut lugedaL. Hilja Toome meenutus sai lugeda 5. novembri lehest.

http://cablesupportsystems.com/wallet/[TRANSLITN]-117.html

запрещенные цп сайты Vaike Oro meenutab

http://www.villa-agapi.gr/prolong/[TRANSLITN]-357.html

enter site Pärast keskkooli lõppu vajasin ma hädasti tööd, sest ema kolhoositööl ei saanud mitu aastat kopikatki. Kuna olin juba lapsest saati palju lugenud ja minu Aidu raamatukogus töötav sõbranna arvas, et sobin samuti raamatukogutööle, siis läksingi Põltsamaa rajooni kultuuriosakonna juhataja jutule.  Ma soovisin väga töökohta  mõnes külaraamatukogus, et edaspidi elada koos  emaga ja olla teineteisele toeks.

http://www.samininstruments.com/key/[TRANSLITN]-380.html

http://fogd.ru/tax/[TRANSLITN]-94.html Kuid osakonna juhataja  Ellen Olde ütles, et kui  olen nõus lasteraamatukogu laenutajana tööle  asuma, siis selle koha ma  saan. Olin ütlemata kurb,  kuid olude sunnil selle töökoha ma vastu võtsin. Ööbimiskoha  sain oma onunaise juurde ja nii minu  n-ö töömeheelu algas.  Lasteraamatukogusse jäin ma 13 aastaks, mil Hilja Toome veenis mind  tulema tema asemele rajooniraamatukogusse.  Vahepea1 õppisin ma raamatukogundust ja 5  aastat bibliograafiat Tartu Ülikoolis ning viimase  kuuenda aasta Tallinna  Pedagoogilises lnstituudis  (kuna eriala viidi sinna  üle). Kaugeõppes õpitigi  seda eriala kokku 6 aastat.   Oma meenutusi alutan ma Gundelist.

see

содержание марихуаны в моче GundeI Kaselaid   (07.02.1914 - 05.01.1976)

http://bestdanangtours.com/wither/[TRANSLITN]-84.html

http://supertemizlik.net/rock/[TRANSLITN]-494.html Kui kirjutada ühe asutuse ajalugu, siis tuleb  alati meelde üks või teine töötaja, kes on nii sinu jaoks kui ka raamatukogu ajaloos olnud kuidagi eriliselt meeldejääv. Minu jaoks on selleks minu peaaegu esimene kolleeg Gundel Kaselaid (sündinud Lebedorff, eestindatud Loohein). Lasteraamatukokku (asus Lossi tn. 15) tööle tulles oli seal veel juhatajana tööl Maria  Norvet ning kui tema läks  pensionile, sai minust selle väikese armsa raamatukogu juhtaja ning teiseks töötajaks tuligi Gundel. 

follow site

see Gundel oli lõpetanud Tartus kunstikooli Pallas (oli seal Konrad Mäe  õpilane) ning elanud läbi rasked küüditamisaastad (1949-1956) Novosibirski oblastis. Vaatamata kõigele oli ta väga töökas ja elurõõmus inimene. Ta ei osanud vihastada ja ega kellegi peale viha kanda. 

http://www.naba-mca.it/invent/[TRANSLITN]-433.html

click here Esimest korda kuulsin ma küüditatute elust inimese kaudu, kes seda ise on kogenud. Gundel oli üks kolmest Lebedorfide, kes olid Põltsamaal tuntud ja ilmselt ka küllaltki rikkad (neile kuulusid värvimistöökoja maja Lossi tn, kus praegu on parkeplats), tütardest. Peale sõja lõppu oli Gundeli kodumajast järgi ainult trepp ja majanurk. Gundeli vanemad  said eluruumid pr Graafi  majja (praegune lihapood  Lossi tn), kes oli läinud  Saksamaale. Sinna läks  elama ka Gundel pärast  Siberist koju saamist.  

Купить Порох Обь

http://poultry.id/raid/[TRANSLITN]-223.html Gundel küüditati Siberisse koos 10-aastase tütre  Marjuga. Marju meenutab: „1949. a märtsiküüditamisese õhtul, enda 10. sünnipäeval, palusin vanaemal  ema ära oodata, et torti  süüa. Kuid ema tuli alles  hommikul koos küüditajatega, sest ta oli juba õhtul  kinni võetud. Meile anti  aega 15 minutit riidessepanekuks". Gundel oli kunstiandega noor naine, kes ei osanud ka Siberisse kaasa võtta midagi, mis oleks seal aidanud elada. Kohale jõudes olevat ta istunud, tütar süles, ja nutnud. Kohapealne brigadir oli teda lohutanud ütlusega, et ära nuta, õpid koos meie naistega varastama ning toidad enda ja tütre ära. Toitjaks ja elupäästjaks said aga haiged lehmad (Marju ütluse järgi olid need saanud kiirituse). Kaugele steppi viidud lehmade karjuseks  sai Gundel, kes neid lüpsis ning enda ja Marju nii selle piimaga ära toitis. Kui Marju oli 15-aastane, siis vanaema ja vanaisa taotluse alusel lubati ta Eestisse tagasi. Gundel pani Marjule seljakoti selga ja nii tuli Marju kodumaale.  Gundel sai Eestisse tagasi  1956. aasta lõpus. Algul töötas ta kultuurimajas ja siis tuli minu juurde lasteraamatukogusse.

here

Купить Спиды Вологда Raamatukogule jättis  Gundeli kunstianne suure jälje. Raamatukogus töötas joonistus-ja maalimisring. Kui Gundelilt küsiti, et  kas ta ei taha pühenduda  ainult maalimisele, vastas  ta, et ei raatsi raamatukogu maha jätta, kuna seal on raamatud ja lapsed. Vabal ajal oli tihti näha seda  väikest habrast naist istumas molberti taga maalimas. Kindlasti on paljudel  põltsamaalastelgi kodus  Gundeli maale.

http://edhivirgi.com/actually/[TRANSLITN]-180.html Peale selle valmistas  talle suurt rõõmu teha kultuurimajas valminud lavastustele (ja neid ei olnud sel ajal vähe) dekoratsioone, rekvisiite  ning kujundada ja teha  kostüüme. Olen minagi  mitme Gundeli tehtud  kostüümiga laval esinenud  (eriti lastelavastustes).  Kahju on ainult sellest, et  need kaunid kostüümid  nii lastelavastustele kui  operettidele, kadusid mingil saladuslikul põhjusel  jäljetult ja neid võib näha  ainult fotodel (mis olid  tol ajal mustvalged). Kui  keegi oleks andnud märku, et kostüümid lähevad  hävitamisele, oleks paljud  osatäitjad need endale  võtnud ning praegu oleks  saanud neist teha vapustava näituse.

click here 1962. aastal, kui likvideeriti Põltsamaa rajoon,  ehitati Põltsamaale uus  kultuurimaja ning vanad  ruumid sai raamatukogu  endale. Mäletan meie kõigi  rõõmu uute ruumide üle,  kuid kõige eredamalt on  meelde jäänud Gundeli  elurõõmsad kukerpallid  fondiruumi vaibal. Ja lasteraamatukogu sai oma  akendele Gundeli maalitud lasteraamatute uhked  tegelased (Jussike jt).  Kahjuks oli selle vapra  naise elu nii palju muserdatud, et 1974. aastal pidi  ta raamatukogu ukse enda  järel kinni panema. Ta  läks elama tütre juurde  Tallinnasse. Marju pidi  selleks palju vaeva nägema (isegi Moskvasse 2  kirja saatma), et selleks  luba saada.

http://www.auliasukses.com/origin/[TRANSLITN]-454.html Gundel suri 1976. aastal ja on maetud Põltsamaa kalmistule.

Метадон в Пскове Heli Nõlvak   (04.02.1940 - 01.01.1981) 

Измеритель влажности воздуха своими руками: методы и схемы Heli oli õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis kirjanduse õpetajaks ning 1974 aastal sai temast keskraamatukogu vanemraamatu koguhoidjalaenutaja.   Helist said tema töötamise ajal alguse peaaegu kõik raamatukogus toimuvad kirjandusüritused  mida ta tegi koos tolle  aegse teenindusosakonna juhataja Hille-Mai Lugusega. Ja neid oli palju, eriti luuleõhtuid. Raamatukogus töötas kirjandusklubi  Sõna, mille president Heli  oli. Siit said tuult tiibadesse oma kirjanduslike katsetustega Peep Pedmanson, Ülle Lätte, Linda  Koll, Arvi Rimmel, Tõnu Tuvike ja paljud teised. Klubile oli nõuandjaks  Henn-Kaarel Hellat. 

http://bitels.uz/slump/[TRANSLITN]-484.html 1974. aasta septembrist  hakkas tööle ka noort  kirjandusklubi Noorustuli.  Klubilaste arv oli lõpuks  58. Klubil oli oma põhikiri,  tõotus ja laulgi „Oi raama raamat, raamat ..." (autoriks Mare Roostar). Klubisse kuulusid Põltsamaa  Keskkooli ja H. Pöögelmanni Kutsekooli õpilased  (viimaste esindaja oli Ene Lellep). Klubis olid etlejad, kõnekoor, näitering,  estraadirühm, raamatuid  tutvustas ja omaloominguga tegelev rühm. Palju  toimus toredaid üritus,  aidati raamatukogu, käidi teatris ning kohtuti kirjanike ja näitlejatega. Pikemalt on klubist juttu ajakirjas Noorus 1979/ nr 7, kui ajakirjanikud meil raamatukogus külas käisid.

http://csred.org/stark/[TRANSLITN]-340.html Kahjuks lõppes Heli elutöö varakult, ta oli ainult 40-aastane. Ta ei jõudnud kasvatada täisealiseks oma kolme poega, kellest vanim läks sügisel keskkooli lõpuklassi ja noorim alustas alles kooliteed. Raamatukogu kaotas oma tulihingelise töötaja ning tema mälestuseks saime teha ainult niipalju, et Heli saadeti manalateele raamatukogu lugemissaalist.   Heli on maetud Põltsamaa kalmistule.

follow url Kuidas üks kõrgharidusega raamatukogutöötaja oleks ,,peaaegu" saanud ehitustehniku  diplomi (ehituslugu    l978-1979)

Азбука Вкуса: отзывы сотрудников о работодателе Et kõik ausalt ja õigesti ära rääkida, peab ütlema, et see juhtus aastatel 1978-1979. Raamatukogu eluiga näitas, et selles enam lugejaid teenindada ei saanud ja sama leidis ka Põltsamaa Linna TK, kus oli parasjagu esimeheks Richard Saviauk. Minu mäletamist mööda mingit erilist eelarvet ei tehtud, sest sel ajal ei olnud niivõrd puudus rahast, vaid materjalidest, mis olid odavad, kuid neid sai ainult kultuuriministeeriumi jaotuskava alusel. Richard Saviaugu arvamuse kohaselt pidi töö tulema sanitaarremondi moodi, v.a uued põrandad, sest neid enam peaaegu ei olnudki. Minu unistuseks oli  aga saada raamatukogusse keskküte, vesi ja tualetid, sest katlamaja oli väga  lähedal (praegune kauplus Aia tn l korterelamu kõrval). Kuid asjatundjad ütlesid, et soojustrassi saab  teha ainult siis kui oleks  olemas mingid GŽ-kanalid, millesse torud pannakse. Richard Saviauk  tuletas mulle peaaegu igal  õhtul töölt tulles (elasime  naabertänavates) meelde,  et minu unistused tuleb  maha matta, sest nimetatud kanaleid lihtsalt ei ole. 

go here Kuid ühel ilusal päeval  ütles raamatukogu bussijuht, et ta nägi vajaminevaid kanaleid seismas  hunnikus Palal. Mina helistasin Palale ja ma arvan,  et KEK-i asjameestele, kes  ütlesid, et võin need saada.  Kui ma aga küsisin, et kas  ma saan need raamatu-  kogu bussiga ära tuua,  sain ma kuulda südamest  tulevat naerulaginat, sest  bussijuht oli lihtsalt mulle  unustanud mainida, et üks  kanal kaalus umbes tonni.  Aga ära toodud need said.  Kuid siis selgus, et need  on ilma kaanteta ja ehitusmeeste juht ütles, et ka  kaaned on väga tähtsad.  Ja jällegi oli meie bussijuht see, kes nägi nimetatud asju Sakala sovhoosi territooriumil hunnikus vedelemas. Kuigi nendel aastatel olid kolhooside esimehed ja sovhooside direktorid väga tähtsad mehed, ometi julgesin ma minna tolleaegse direktori Ilmar Mändmetsa jutule, sest ta oli näidanud end väga raamatuarmastaja inimesena ja käinud paljudel raamatukogus toimunud kirjandusüritustel.  Esialgu ütles ta mulle, et ei tea, et sellised kaaned neil olemas on. Kuid tema kabineti aknast paistis kanalitekaante hunnik  ära. Ta kutsus oma ehtuste asjatundja enda juurde ja nad jõudsid otsusele, et raamatukogu võib selle kaantehunniku endale saada. Ja siis nad avaldasid arvamust, et kui  minu unistus täide läheb ja  raamatukogu saab endale keskkütte ja ka minu unistuste remondi, siis nemad  teevad ettepaneku, et mulle antakse ehitustehniku  diplomi (ma sain küll aru, et see oli öeldud naljaga,  kuid ometi oli mul nii hea  meel tunnustuse üle). 

source url Raamatukogu kolis  aastaks teistesse ruumidesse - mina ja komplekteerimisosakond kultuurimajja, teenindusosakond  vanasse tuletõrjemajja ja  lasteosakond praegustesse  lastemuusikakooli ruumidesse. Aasta pärast olime  ilusates remonditud ja  soojades ruumides tagasi,  kuhu isegi kultuuriminister sm Lott tihti oma  külalisi tõi.

Купить бошки в Соликамск Paar meenutust vee1:  

Купить Кокаин в Амурск • et saada raamatukogu põrandate jaoks kilpparketti (tol ajal taas defitsiitne kaup), julgesin  helistada kultuuriministrile endale, et küsida, ehk  on neil mingit ülejääki ka  meie raamatukogu tarbeks. Ta uuris veidi asja  ja teatas, et laos on kellegi  välja viimata kogus. Kui ma järgmise päeva jooksul  selle ära viin, saan selle  oma raamatukogule. Jaan  Toome (Hilja Toome abikaasa) oli see tore mees,  kes sai auto ja kahekesi me  selle parketi Tallinnast ära  tõime (ise tegime ka loomulikult laadijatöö ära).  Siin pean küll tagantjärele  vabandama selle kultuuriasutuse ees, kes tegelikult  jaotuskava järgi selle parketi endale pidi saama  

близнюк кокаин • raamatukogu sai soojaks, kuid seda soojust  sai tihti liiga palju, sest  ehitusmehed panid pihta ettenähtud vahekraanid, millega soojust saab  reguleerida (need olin ma  Feliks Leemeti nõuandel  sularaha eest ostnud).

http://palmalifegym.net/care/[TRANSLITN]-182.html Selline oli siis see diplomi lugu. Kuid viimasest juhtumist lähtudes  „usalda aga kontrolli"  - ja nii ma seda ehitustehniku ametit päris ära  ei suutnudki vee1 õppida.