• Raamatukogu 23. - 25. veebruar
    SULETUD

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Riina Mägi  Vooremaa (2015), 17. jaanuar, nr. 7, lk. 4.

Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat "Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse", mille on koostanud Rutt Rimmel ja  Siiri Õunap.

23. augustil 1989, Molotovi-  Ribbentropi pakti aastapäeval,  kui tuli kokku suur rahvamass, paigutati registreerimislauad  suisa raamatukogu õuele. Raamatukoguhoidja Anu Terep on  meenutanud, et tegelikult oli  kodanike registreerijatel vastutus suur ja hirm nahas, sest  inimeste isiklikud andmed olid  kirja pandud ja negatiivsete  poliitiliste arengute korral oleks  see võinud registreeritutele saatuslikuks saada: tollal polnud ju  veel teada, millega alanud vabadusliikumine lõpeb. Isekeskis  arutati, kuhu andmed peita, kui  selleks vajadus tekib.

Raamatukogu ja muinsuskaitse selts jõudsid veel ühiselt kaasa  lüüa Põltsamaa haigla seinale  dr Carl Prima mälestustahvli  paigaldamisel ning paljude suuremate ja väiksemate ürituste  korraldamisel. 1990. keskel  kahanes muinsuskaitse seltsi  aktiivsus ning napiks jäänud  liikmeskond reorganiseeris selle  1996. aasta märtsis Põltsamaa  Ajaloo Seltsiks.

1990. aastal nimetati Jõgeva  rajoon ümber maakonnaks. See  tingis ka raamatukogu nimemuutuse: Jõgeva Keskraamatukogust sai Jõgeva Maakonna  Keskraamatukogu. Seda nime  kannab asutus tänini. 1990.  aastate algul hakkasid ka linnad  ja vallad riburada omavalitsuslikku staatust saama. Senini  keskraamatukogu harukogude  staatuses olnud küla- ja linnaraamatukogusid hakati üle  andma omavalitsuste alluvusse. Keskraamatukogu osaks jäi  raamatute komplekteerimine ja  raamatukogutöötajate erialane juhendamine.

1988. aastal oli keskraamatukogu saanud uue mikrobussi, ent liikuva raamatukoguna seda  peatselt siiski enam kasutada ei  saanud, sest valitses kütusekriis ja vahel ei saanud raamatukogu  nädalate viisi liitritki bensiini. Ka  raamatukogude vaheline laenutus (RVL), mis oli senini edukalt tegutsenud, sai 1990. aastate  alguses tugeva tagasilöögi, sest  raamatute saatmine läks kallimaks ja kulusid pidid hakkama  kandma lugejad ise.

Väliseestlaste saadetised

Taasiseseisvunud Eestis likvideeriti Bibkollektor, mis senini  raamatukogusid tsentraliseeritud korras kirjandusega varustanud oli, ning raamatukogud hakkasid kirjastustega otselepinguid  sõlmima. Raamatute järel hakati  käima oma bussiga, sest postiga  saatmine oleks kallimaks läinud.  Komplekteerijate tööpäevad  Tallinnas venisid pikaks, sest läbi  tuli käia palju kirjastusi.

Kui väliseesti kirjanike teoseid  nõukogude ajal raamatukogudes  iseenesestmõistetavalt olla ei  tohtinud, siis 1980. aastate lõpus  hakati pingutusi tegema selleks,  et ka see osa eesti kirjandusest  siinsetele lugejatele kättesaadavaks muutuks. Kanada eestlased  saatsid näiteks Eesti raamatukogudele suurema koguse väliseesti autorite raamatuid. Paraku  olid raamatusaadetised suunatud sõjaeelses Eesti Vabariigis  eksisteerinud maakondadele,  Jõgevamaa kui uusmoodustis  nende hulka aga ei kuulunud.  Tänu isiklikele kontaktidele, sai  ka Põltsamaa raamatukogu hiljem Kanadast ühe otsesihitusega  raamatusaadetise. Selle teele saatmise eest hoolitses proua  Ellen lrs, kes oli Toronto raamatute Eestisse saatmise Viljandi  komitee liige ja kellel avanes  1989. aastal võimalus ka Põltsamaa raamatukogu külastada. 

Sydney Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel saadeti raamatuid ka Austraaliast. Rootsist tulid raamatusaadetised tänu Jõgeva endise linnapea tütrele Maret Puidele ja Sollefteas elavale Aino Schönbergile. Viimane kinkis 1992. aastal Põltsamaa raamatukogule oma abikaasa Theodor Schönbergi 600 huvitavast ja väärtuslikust köitest koosneva raamatukogu.

Lisaks väliseesti kirjandusele, tunti puudust enne 1940. aastat  Eestis välja antud kirjandusest,  mis nõukogude okupatsiooni  algaastatel raamatukogudest  kõrvaldati ja hävitati. Maakonnalehe Vooremaa 1989. aasta 8. juuni numbris kutsus peaspetsialist Tiiu Pihlakas inimesi üles  loovutama raamatukogule sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmunud  raamatuid. Selliste raamatute  hankimise teemat käsitles Tiiu  Pihlakas ka 1994. aasta 29. oktoobri Vooremaas. Tema sõnul  püüdsid raamatukogud endale  hankida eeskätt neid enne 1940.  aastat ilmunud trükiseid, mis käsitlesid kohalikku kultuurilugu.  Kerge see polnud, sest nii originaalide ostmine kui ka koopiate  tegemine oli kallis.

Pöördelisel ajal muutus raamatukogu ideoloogiaasutusest taas kultuuri-ja vaimuvaramuks.  Raamatukogu lugejate arv püsis  langustrendis, ent laenutuste ja  külastuste arv hakkas tasapisi  tõusma. See tähendab, et lugejad, kes raamatukogule truuks  olid jäänud, hakkasid rohkem  raamatuid laenama. Raamatukogutöötajatel kulus aga rohkesti aega selleks, et selekteerida fondist välja aegunud ja mittevajalik propagandistlik kirjandus.

Kadunud raamatud

1992. aasta inventuuri käigus  selgus, et avafondist on kaduma  läinud palju raamatuid, eeskätt  teatmeteoseid, sõnaraamatuid ja  praktilisi nõuandeid sisaldavaid  tarbetrükiseid, mida tol ajal  kauplustes vabalt saada polnud.  Probleemi lahendamiseks võetud  meetmed polnud just lugejasõbralikud : väärtuslikumad raamatud paigutati laenutaja selja taha  jäävatele riiulitele, külastajatel  tuli aga üleriided ja suuremad kotid ukse kõrvale nagisse jätta. 

Juba järgmise, 1993. aasta aruandes tõdeti, et raamatukogu külastatavus on hüppeliselt kasvanud. Sellel iseenesest  meeldival nähtusel olid mitte nii väga meeldivad põhjused: raamatute ja perioodika hinna tõus  ning mitme Põltsamaa asutuse- ettevõtte sulgemine: töötuks jäänud inimesed tulid tihti just  raamatukokku aega veetma ning  lugema ajalehti-ajakirju, mida  nad endale tellida ei jaksanud.  1993. aastal kehtestati maakonna keskraamatukogus viivis  tähtajaks tagastamata teavikute  eest. Peaspetsialist Tiiu Pihlakas  selgitas Vooremaa 1992. aasta  10. detsembri numbris viivise  kehtestamise vajadust järgmiselt:

"Raha vähesuse tõttu saame raamatuid raamatukogusse  hankida üha vähem. Et neid  saaks kasutada rohkem inimesi,  hakkame edaspidi rangelt nõudma tagastamistähtajast kinni  pidamist. Uuest aastast hakkab  kehtima viiviste süsteem. See  võib raamatukoguti olla erinev,  aga näiteks maakonna keskraamatukogus Põltsamaal on see 10  senti iga üle tähtaja käes hoitud  trükise eest päevas."

Ürituste korraldamiseks polnud 1980. aastate lõpp ja 1990.  aastate algus just kõige parem  aeg. Sedamööda, kuidas üha  kasvav raamatufond lisariiuleid vajas, jäi näituste korraldamiseks  pinda vähemaks. Ka kohtumisõhtuid jäi vähemaks.

"Intiimsel kohtumisõhtul jagasid esinejad varem kuulajatega  oma salajasi mõtteid, mida ei  saanud veel avaldada ajakirjanduses, raadios ega mujal. Ühiskondlikus elus toimunud kardinaalse pöördega see vajadus kadus, " kirjutati keskraamatukogu  töö 1990. aasta aruandes.  1990. aastate keskel ujutasid  kirjastused Eesti raamatuturu  üle lihtsakoeliste armastuslugude ja kriminaalromaanidega.  Maakonda osteti selliseid raamatuid algul 12-20, sealhulgas  keskraamatukogusse üks kuni  kolm eksemplari, aga mida aasta  edasi, seda vähem.