Oot! mõtlesin ma omapead,
et sõidaks korra veel
ma Põltsamaale maitsma head,
kus sõber ametmees.
Ja läksin talli ma.
Seal võtsin raudja hobuse
ja saani võtsin ka.
Ei müts, ei kindad liiga tee,
sest kiirelt sõitsin ma.
Tee kadus nagu tuhk ja tolm,
ma lendasin kui lind,
ja olin kohal üks-kaks-kolm,
ei miski hoidnud mind.
Oot! mõtlen ma ja naeru pean,
teen nalja sõbrale,
ma teda ninapidi vean
ja vaatan, mis ta teeb.
Mul oli lausa pidulust,
ja salakaval nõu –
ma prõmmisin seal vastu ust,
nii kuidas jaksas jõud.
Mu sõber päris: „kes on seal?“ –
„Pustii turak, oktroi!“
Ma mõtlesin, et nüüd ta teab,
et siin on vene toi.
„To tamm? Tõi toljko mne kasii!“ –
„A tõi menjä pustii!“
Ei tea, mismoodi taipas ta –
ma pole vene lõust,
ja hüüdis: „Kuule sa, tšuhnaa,
miks prõmmid kogu jõust?
Uks pole lukus, tule siis,
sa vale võõras hing,
sul jalas küllap eesti viisk
ja mitte saksa king.“
Ma olin ruttu toas sees,
kus elab sõber truu,
ja üüdsin nigu prantsus teeb:
„Kommangse pourts le vuu?“ –
„Sa oma prantsuspläraga
käi otse põrgusse,
ei sinu jutust aru saa,
sa ennast narriks teed.“
Nii ütles ta ja pingi tõi
ja pudeli tõi ka
ja siis ma hüva viina jõin
koos oma sõbraga.
Käis vilkalt pits ja õllekann,
jutt oli suur ja lai,
ka to’st, kuis Kassiänna Ann
Preitkammilt kolki sai.
Nii hüva oli praad ja käkk,
mis sõbra naine tõi,
ja vägev oli seapekk,
mis viina juurde sõin.
Ma vestsin tollest arakast,
kes lendas üle tee,
ja sellest, et ta varastab
ja muidu vembumees.
Ka oma emist kiitsin ma,
kel põrsaid täis on sulg,
ja obust pika lakaga,
kes kihutab kui hull.
Nii veeresid me jutulood
ja palju nalja sai.
Siis päris sõber: „Punssi jood?“
Ma üüdsin: „Küll! Tavai!“
Ta võttis katlast sooja vett
ja viina valas ta,
siis siirupit ja pisut mett –
nii õige punši saab.
See oli alles õige sõõm,
kui seda rohkem saaks!
Meil oli sellest selge rõõm,
ja suitsuks karjajaak.
Siis ütles sõber: „Kulla mees,
kas kaarte mängid sa?
Ei lähe kurvaks minu meel,
kui saan ka pügada.“ –
„Noh, milleks mulle kõik see jutt,
ma mängin iga päev,
ma olen üpris kõva kutt,
mul turak hästi käes.“ –
„Sa oled ladna mees
ja kaarte mängid ka,
kui sull’ see tõeste rõõmu teeb,
et hakka taguma.“
Ma üüdsin rõõmsalt: „Teeme nii!
Kes algul välja käib?“
Nii mängisime vagusi,
ent mina jänni jäin.
Ei olnud tige minu meel,
ma olin uhke saks,
siis nägin, et mu sõbramees
teeb võltsi nii mis jaks.
Ei jäänd siis mina enam vait,
vaid üüdsin, viha täis:
„Sa suli, petis, oh sa mait!
Sa võltsid, p…sse käi!?“ –
„Sa kuule, mida kostab ta!
No on see alles jutt!“
Ma üüdsin suure vihaga:
„Sa rahavaras, vastik kutt!“
Ta tuli nagu röövlilõust
ja lõi mind, nii mis jäks,
ja materdas mind täiest jõust,
pilt minul mustaks läks.
Ma möirgasin kui pull:
„Sa neetud mats! Sa petis uss!
Sa peksad nagu hull!
See on ju sigadus!“
Siis sõber viskas välja mu
ja oli väge täis,
ma lendasin kui takutuust
ja lumehange jäin.
Sealt saani peale läksin ma
ja sõitsin koduteed
ja mõtlesin: „Säh Põltsamaa,
Säh sulle sõbramees!“


Dr. Bertram
Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi.

Tallinn, Loomingu Raamatukogu 1999/17