Põltsamaa linnake väike
koduks nii armsaks mul said.
Kuldab su sildasid päike
meelde mul kaunina jäid.

Keereldes jõekene kiire,
voogusid veeretab eel.
Pardiparv teeb oma tiire
ruttaval tumedal veel.

Jõe ääres meeldib mul olla
õhtuti, hommikul.
Ikka ja jälle võin tulla
vaadelda koidikul.

Imelist rahu siit hoovab
vaikselt mu hingesse.
Uut elujõudu siit haaran
murede pingesse.

Noolena taevasinas
korgumas kirikutorn.
Õrnroosas uduvinas
olla ei saa sina morn.

Kuigi veel lossimüürid
tontlikult seisavad.
Sammud sinna sa tüürid,
vaatad ja imestad.

Felixi veinid, konservid
olnud on ehtsad ja head.
Põltsamaale kord tulles
sinagi maitsma neid pead.

„Konvendi“ hämaras hallis
olla on alati hea.
Ja kui koos sinuga kallis,
paremat paika ei tea.

Põltsamaa, linnake armas
paljude linnade reas.
Ei ole teist sinu sarnast
Eestimaa linnade seas.

Kui kord mul tulekski minna
Põltsamaast eemale,
ikkagi ihkan ma sinna
mõteldes temale.

Vali uudised, 1996, 5. juuli